Liidese omadused Alküülpolüglükosiidi derivaadid.

Alküülpolüglükosiidi derivaatide liideste omaduste iseloomustamiseks registreeriti pindpinevus/kontsentratsioonikõverad ning nende põhjal määrati mitsellide kriitilised kontsentratsioonid (cmc) ja platoo pindpinevused üle cmc. Täiendavate parameetritena uuriti liidese pinget kahe mudelaine: oktüüldodekanooli ja dekaani suhtes. Nendest kõveratest saadud cmc väärtused on näidatud joonisel 8. vastavad andmed C kohta₁₂ alküülmonoglükosiid ja a_{C 12/14}Võrdluseks on lisatud alküülpolüglükosiid. On näha, et alküülpolüglükosiidi glütserooleetritel ja karbonaatidel on kõrgemad cmc väärtused kui võrreldava ahela pikkusega alküülpolüglükosiididel, samas kui monobutüüleetrite cmc väärtused on mõnevõrra madalamad kui alküülpolüglükosiididel.

Liidese pinge mõõtmised viidi läbi Kri.iss pöörleva languse tensiomeetriga. Praktiliste tingimuste simuleerimiseks viidi mõõtmised läbi kõvas vees (270 ppm Ca :Mg= 5: ll pindaktiivse aine kontsentratsioonil 0,15 g/l ja SO juures. Joonisel 9 on näidatud C pindadevahelise pinge võrdlus₁₂alküülpolüglükosiidi derivaadid oktüüldodekanooli vastu. C₁₂mono[1]butüüleetris on suurim pindadevaheline pinge ja seega ka madalaim pindadevaheline aktiivsus, samas kui C₁₂monoglütserooleeter on oluliselt C tasemel₁₂polübutüüleeter. C₁₂Võrdluseks kaasatud alküülpolüglükosiid on kahe viimase mainitud alküülpolüglükosiidi derivaadi tasemel. Üldiselt on liidese pinge väärtused oktüüldodekanooli suhtes suhteliselt kõrged. See tähendab, et praktiliste rakenduste jaoks on oluline tagada, et kasutatavatel pindaktiivsete ainete segudel oleks sünergism polaarsete õlide suhtes.

Vahukatse tulemus nagu joonis 10. Erinevate alküülpolüglükosiidide monoglütserooli eetrite ja monokarbonaatide vahutamiskäitumist mõõdeti võrreldes C-ga.₁₂alküülpolüglükosiid kahe vee kareduse väärtuse jaoks rasvase pinnase puudumisel. Mõõtmised viidi läbi vastavalt standardile DIN 53 902. C₁₀ja C₁₂alküülpolüglükosiidi monoglütserooleetrid andsid suurema vahumahu kui C₁₂alküülpolüglükosiid. Vahu stabiilsus on C puhul oluliselt suurem₁₂monoglütserooleeter kui C puhul₁₀ derivaat 16°dH juures. C₁₄alküülpolüglükosiidi monoglütserooleeter ei ole võrreldav C-ga₁₀ja C₁₂ derivaadid oma vahutamisvõimes ja üldiselt halvemad kui C₁₂alküülpolüglükosiid. Monokarbonaadid, mille alküülahela pikkus n on 8 ja 12, eristuvad väga väikese vahumahu poolest, nagu võiks eeldada hüdrofoobse alküülpolüglükosiidi derivaadi puhul.